PILGUHEIT FOTOKUNSTILE

FOTOKUNST ON ILU LOOMINE pilditöötlusprogrammide, optika ja mitmete fototehniliste vahenditega. Ent kunsti määratlemiseks pole mõttekas püüda leida definitsiooni, kuivõrd kunsti ei tuvastata loogikareeglite vaid elukogemuse ja harituse kaudu

Kas ongi vaja eristada kunstilist fotot dokumentaalsest. Fotokunsti kui objekti vaja ennekõike selle loojale ja neile vähestele piltnikele, kes tahavad end üksnes selles vallas avada. Küsimuseks on ja ilmselt jääb, milleks ja kus ning kellele vaja fotokunsti. Olgu lisatud, et näiteks fotod National Geographic lehekülgedel on küll erakordsed loodusfotod (subjekt, koht, moment, jne), ent mitte fotokunsti näidised.

Fotojaht on keskkonna väärtustamine, eesmärgiks jäädvustada naturaalset loodust, ent mitte kunstimainega seotav tegevus.

Dokumentaalne foto, kui ei ole optika poolt moondatud, on pildina ainus tegelikkuse tõetruu edastaja. Loodusfoto on ennekõike dokumentaalne ja kunstiks võib seal tegevuse järgi naljatades lugeda oskust puu otsa ronida või mitu päeva onnis looma varitseda. Linnusulestiku värvide ilu või loom reljeefses valguses, päikesest ergava rohututi juures, on kaunis vaade ning efektne jäädvustada, kuid mida on selles loomingulisust, peale oskuse teha õigel ajal ning kohas pildikõps. Kingsepp, kes tunneb nahatööd ja mõistab tellija jala järgi meelepärase kinga või saapa valmistada, on meister ja võib olla diplomitega pärjatud, aga mitte veel kunstnik, kui ta pole loonud uut ja ilusat mudelit või täiendanud omatahtsi olemasolevat.

On palju häid käsitöölisi, ent vähem loojaid. Nii on entsüklopedist võimekas viktoriinides, ent mitte leiutajana või avastuse tegemisel. Suurkujude maalide täpne kopeerija ei loo iseseisvalt tippteost jne. Kõrgetest oskustest enam on olulisem isiku emotsionaalne tajuvõime: tunnetada kunstilise väljenduse erilist sädet ja ülendavaid hetki.

Oskustega fotograaf, kvaliteetse fototehnikaga võib olla eelduseks kunsti tegemisel nagu uus lõuend molbertil, ent sünnib see ikkagi looja peas, tema tundemaailma toel, mitte looduse üksikasjalisel kopeerimisel või käskude ja keeldude raames: kui palju tohib fotosid töödelda, mis programmiga jne.

Et fotografeerimine on põnev ja kaasakiskuv harrastus ning peale elamuslikusse, eriti veel kui ollakse looduses, ka tervistav ajaviide, muutub pildistamine aina laiaulatuslikumaks.

Kunst saab ja võib kuuluda massidele, aga paraku massid ei tee kunsti! Pilditegemise kättesaadavus devalveerib kunstilise foto mõiste ja/või huvi selle vastu. Ning seda enam, kui fotokunsti edendamist taotlevatel loodusfotode konkurssidel tunnustatakse pilte roiskuvast kalast rannaliival või surnud loomast. Ja samas, iga dokumentaalne foto, võib ka kunstipäraselt mõjuda, kui on kompositsiooniliselt kenasti ülesehitatud.

Loodusmaastik kui kunstitoes

Olenevalt võimalustest, oskustest, kogemustest ning sotsiaalsest sunnist on inimtegevus loominguline ehk teisisõnu:valmistab kunsti. Sama väljund on ka fotograafias.

Kunstilise foto sünnil pole määravaks tööriist vaid loov isik. Teisisõnu, pilt valmib mitte aparaadi, vaid piltniku tegevusel. Fotokunst nagu iga teine kujutava kunsti liik on ilu loomine.Ilu on kooskõla ja meeldivus. Masendav ja hirmutav sõnum ei ole ilu kandjaks. Ilu sünnib meie elukogemuste ja eetiliste tõekspidamiste pinnal, mistõttu ei asu see ühtmoodi iga vaataja silmades. Kunst vermitakse avalikkuse survel ja maitsel ning teinekord leiab märkamist alles peale looja surma.

Fotokunstnik on fotograaf, kes optika ja/või pilditöötluse abil edastab oma nägemust. Kes valguse ja värvidega talletab meeleolu ja tundmusi ümbritsevast. Ta ei taotle reaalse olu edastamist, vaid ennekõike omal moel ilu loomist. Fotokunstnik lähtub loodusmaastiku jäädvustamisel, millisena pilti kujutas või kujutab mõni viiv tagasi, praegu või peatselt saabuvas ajas; fotoreporter või huviturist ennekõike mida hetkel näeb. Kunstnik toetub fantaasiale, lähtub emotsioonidest, tavafotograaf salvestab antud ajahetke ega hakka nõudlema midagi enamat. Üks jäädvustab ilusat pilti seinale riputamiseks, teine paneb toorfaili ajalehe või Facebooki küljele: uudishimulistele ning sõpradele tutvustamiseks, mis oli antud ajahetkel päriselt näha. Fotokunsti uudsus ei peitu asjas mida kujutatakse, vaid mooduses, mismoodi piltnik tõlgendab ja tahab oma arusaama edasi anda , kuidas mõjutada vaatajaid. Tavapiltnikule, kes peab pühaks oma fotoaparaadi toorfaili esitlust, on pilditöötlus teinekord pinnuks silmas.

Kunstiline foto on mäng hingekeeltega, see pole päris pilt loodusest.

Tavafoto on olu või sündmust kirjeldav dokument. Olenevalt juhusest, vajadusest või võimalusest, millal aparaadi nupule vajutada , on see rohkemal või vähesemal määral värvi ja/või valgusküllane ning kompositsioonilt pilkupüüdev, kuid igal juhul ainuüksi hetke peegeldus läbi fotoaparaadi objektiivi. Kunst sünnib demokraatia tunnetuses, mitte etteantud käskudega: mida tohib ja kuidas. Piltniku loominguvabadusest sõltub kuidas end lahti mõtestada, leida uusi väljendusvahendeid.

Ergas valgus taevas võib mõjutada vaatajat mitmel viisil ja iga üks leiab oma tee…

Sügis tinistab kollasega, jälitab ning mõlgub meelel pea iga sammuga...

Küntud põld on uue algus nagu loodus enne lehesadu värviküllaseks küpsemisel.

Samas on valguse tabamine, nagu reportaaž hetkeilust looduses. Piltnikul, ühtäkki päikese ilmumisega, vaja leida sobiv esiplaan ning selle paigutus ruumis.

Et sügisene päike on teinekord vaid minutid väljas, vaja jooksujalu kavandada kompositsiooniks sobiv kaader. Augusti ja septembrikuu Eesti taevas on euroala väljendusrikkamaid। See on fototurismi Nokia nagu Krimmi taevas talvel. Otsime innovaatilist tegu majanduses ja pole leidnud ning ei märka alati jäädvustada seda oma koduses maastikus.

Pilvemängu ei pea varitsema nagu looma, ühel kohal vagusi olles. Maastiku Sinilinnu püüdmiseks vaja mitmeid kilomeetrid kõndida ja suunistama end päikesekiirte levile.

Argine odrapõld avab end hommikuvalguses ja siis, kuni päikese nähtavaks saamiseni, on pildi jäädvustamiseks mõned loetud minutid.

Nagu ümber kujunemas rannamaastik, muutuvad meie meeled. Kas pidada tehnitsistlikku loodusmaastikku ilusaks või vältida teisenenud vaateid? Otsigem vaid puhast loodust ilma vibratsiooni külvavate mastideta, või märgata kaugvaate kaunidust! Ilu tunnetamise võime ja tarve pole üks ühele sarnane.

Maastiku võlu joonistub suurel määral ilmastiku ja piltniku meeleolust, mida ja kuidas endale pilti talletada.

Rahu ja puhkust pakuvad looduse poolt kujundatud skulptuurid.

Tuul voolib lumemütse, udu hajutab pildi sügavuse. Loodus on ilmastiku toel kaunikesti vormiküllane...

Suurim vormija ja meisterdaja on aga kujutav kunst ise.

Kunstilisi fotosid näeb lisaks ja saab osta minu pildipangast
http://pildipank.onepagefree.com/
Mis on kujundis varjul, avab tema looja, mitte nagu kevadine sula heinapalli. Kunstiteose tehnika omapära ja väljendusviisid eristavad teda dokumentaalsest fotograafiast.

Pildi vormistamine

Vormistatusel on kunstis esmane koht. Sellest lähemalt http://fotokunstivormistamisest.blogspot.com/

Kujutavas kunstis on avardunud fotokunsti osa ja seda just digitaaltehnika kasutusele tulekuga. Mitmed pilditöötluse viisid, digitaaltrükk, kollaažid, fotode monteerimine ja seeriateks seadmine on saanud fotokunstniku vahenditeks, et algselt tajutud objekti oma tunnetusmalli järgi salvestada. Fotokunstis on palju tehnilisi võimalusi oma hingekeelt kunstiks vormistada, iseasi milline on sotsiaalne kandepind ja õhustik.

Kunstnik, kes kasutab oma loomingus fotograafiat, tavaliselt end fotokunstnikuks ei nimeta, fotoreporter, kes ainuüksi fotokunstist ära ei elatuks, samuti mitte.

Lumme uppunud, aga elus, on tänase talve talvitajate moto!
Samasuguses seisus on puhtalt fotokunstist elatujad.

Talvel on fotokunstnikul looduses olles kergem pilti jäädvustada kui maalikunstnikul.Ent pilved ja taevasina jääb ka piltnikul kameraaltööks.

Päikese sära ja lumepinna vormistamiseks on fotokunstnikul rida võimalusi: valikuliselt muuta kontrasti ja teravust. Eriti vajaminev esiplaani rõhutamisel, härmaga kattunud puude ilmekaks tegemisel.

Kivid Kivid igavikust… asuurse katus all, on meie karmi looduse tavapilt.

Härmas tavaline karjamaa muudab end pilkupüüdvamaks, kui valitud huvitav esiplaan ja seatud valgust ning värve.

Kollaaž on päevapiltniku üks instrument. Kui maalikunstnik saab kogetud jagamatult koondada oma lõuendisse, siis fotokunstnik talletab elamusi piltide liitmise ja/või kujundite seadmisega terviklikuks kompositsiooniks.

Valgevene kujukat nõukogude atribuutikat põldudevahel täiendas juhuslik kohtumine endisaegse põllulaevaga: 20-25 aastane kombain ja samast ajast teeäärsed postamendid.